Psühholoogilise nõustamise seanssidel vaatleme me esialgu probleemi või muret, millega klient terapeudi poole pöördub. Seda nimetatakse esiteldavaks probleemiks. Et mure ka tegelikult lahenema saaks hakata, on aga vaja sellest minna kaugemale ja sügavamale. Enamuse murede sügavamad põhjused saavad alguse inimese nooremast east ja tihti suhetest oma vanematega. Siit tuleb see, et üsna sageli annan kliendile koduseks ülesandeks pidada vestlus oma ema või isaga. Säärane ülesanne võib inimese jaoks olla üks hirmutavamaid asju maailmas ja võite juba ette kujutada kui sageli saan kliendilt reaktsiooniks:" Isver, seda ma küll teha ei suuda."; "Mis see aitab, ta nagunii ei kuula." jne.
Siinkohal tahangi jagada ühe oma vapra kliendi tagasisidet just peale sellist kodust ülesannet.
Klient "Pille" kirjutab nii:
Olen ..., käisin mõni aeg tagasi Sinu juures teraapias. Sain tookord ka koduse ülesande ehk suhelda oma ema ja isaga ning edastada neile, mida mina vajan nendelt. See oli mulle alguses keeruline ülesanne, sest lähenemine tundus kohati võimatu. Peale emaga pikka vestlust tundsin ma, et see oli üks kõige õigem otsus üldse, et nii konkreetselt väljendada oma vajadusi nii, et see ei riiva kedagi. Muidugi peale kõne tundus mulle hetkeks, et ma tegin emale oma sõnadega liiga, kuid suutsin enda jaoks kenasti asjad peas välja mõelda ning sain ka selle mõtte minetatud. Tänase seisuga ma tunnen end pere teemadel palju selgemini. Ka vanematega suhtlus on sisukam ja soojem. Muidugi aga ma tunnen, et see oli alles algus ja sooviksin hea meelega uuesti tulla.
