Kuidas üks siiras tagasiside pani mind taas oma rada usaldama.

„Rada“, mida praegu käin, on seotud sellega, et olen klientide väga positiivse tagasiside põhjal hakanud üha selgemalt nägema, et minu loodud meetod on tõhus ja päriselt toetab inimesi. Sellest kasvas välja mõte koostada koolitus, et jagada oma kogutud teadmisi ja kogemusi ka teistele inimestega töötavatele spetsialistidele — ikka selleks, et rohkem inimesi saaks vajalikku abi.

Alustasin suure innuga ning panin koolituse moodulid kokku. Siis aga hakkas minus (nagu meis kõigis aeg-ajalt) kõnelema väike kahtlev hääleke: „Mida sina ka oskad? Mida sul on teistele õpetada?“ Need mõtted olid mind saatnud juba umbes nädala....

Just siis saatis Carmen mulle oma põhjaliku ja üdini positiivse tagasiside. See kogemuslugu andis mulle tagasi usu ja motivatsiooni ning kinnitas, et olen õigel teel. Võin ausalt öelda, et see tagasiside aitas mind tagasi minu enda rajale.

Aitäh, armas Carmen — ja head lugemist kõigile!

“Ma ei ole kunagi olnud suur abi küsija, ma ei näita oma tundeid, mul on alati kõik hästi. Kõige selle kõrval aitan alati enda sõpru ja lähedasi, kui neil on raske ja rõõmustan nende saavutuste üle. Selleks, et kõigega ise hakkama saada kasutasin aastaid, ja ilmselt see hetk arvasin, et toimivaid, kaitsemehhanisme, mis mind tegelikult õõnestasid. Aastaid emotsioonide alla surumist, endaga karm olemist ja mitte abi küsimist pani mind ennast vihkama. Ma uskusin, et ma ei ole väärtuslik, ma ei ole välja teeninud hoolimist ja armastust ning ma ei saavuta elus mitte midagi. Olles endale rohkem kui 20 aastat valetanud, ei saanud ma enam aru, kes ma olen ja mida elult tahan ning see mõjutas suhet iseendaga. Seega panin aja Ave juurde, äkki saab minust “normaalne” inimene.

Ave kasutas meie seanssidel erinevaid võtteid, ja mina ütleks, et isegi trikke, et jõuda juurpõhjuseni, millest ja millal sai alguse see, et aastatega end vihkama hakkasin. Juba esimesel seanssil jõudsime sügavale mõttesoppidesse, kus oli lapsepõlv, millest kõik alguse sai. Selle ajaga sain aru, et tegelikult algas kõik kodust, nendest inimestest, kes olid mulle tollal kõige olulisemad, kes sisendasid teadlikult/mitteteadlikult minusse kõike seda, mida enda kohta uskusin. Viie seansiga sain tööriistad, millega saan iseennast aidata. 

Peale seanssidel käimist muutus minu mõtlemine palju selgemaks, võiks isegi öelda struktureeritumaks. Olukorras, kus tahtsin kasutada enda kaitsemehhanismi (teha iroonilist nalja enda traumade üle, et emotsioone alla suruda), siis hakkasin kasutama teadlikult mõte-tunne-käitumine mustrit, mis andis mulle võimaluse isegi öelda: “sorry, ma ei taha sellest rääkida, see teema on minu jaoks emotsionaalselt raske”. Kindlasti ei toimunud muutus üleöö, kuid Ave antud tööriistad viisid mind sinna, kus hakkasin endal lubama tunda, ma ei kartnud enam lähedaste ümber olla haavatav ja paluda abi. Ma hakkasin huvi tundma, kuidas mul läheb, kuidas märgata ennast ja kuidas peaksin end aitama. Kahjuks peab tõdema, et sellises protsessis on ka neid sõpru, pereliikmeid ja muid kaasaelajaid, kes ei läinud selle kasvava minuga kaasa ja seega tuli seada end esikohale. Täna saan öelda, et see oli parim otsus minu jaoks.

Kui tundub, et kõik oli korras ja elasin elu nagu poleks eelneva 20. aasta valu ja halbade kogemuste varjugi minuga, siis nii see ei olnud. Kuigi tegin aastaga suure edasimineku, olid endiselt peas ennast halvustavad mõtted, millest ma ei saanud lahti. Sundisin end pidevalt trenni, kodu koristama, lihtsalt midagi tegema, kuigi ma ei tahtnud või olin väsinud, aga tegin ikkagi, sest muidu olen paks, laisk ja jään lolliks ning ei saavuta elus mitte midagi. Isegi, kui võtsin selle aja puhkamiseks ja vaatasin lihtsalt terve päeva telekat, siis õhtu lõpuks olin nii väsinud nagu oleksin jooksnud maratoni (ainult, et enda peas), sest terve selle aja, kui lasin endal puhata, mu enda mõtted pidevalt karistasid mind selle eest ja panid mind kahetsema “selle ajaga oleks jõudnud trennis käia, korraliku õuna teha ja veel koeraga metsas käia, ja veel…” nii edasi. Selle asemel, et laseksin võtta endal selle ühe päeva, nädalavahetuse või õhtu vabaks, kus ma ei tee midagi, puhkan, siis selle puhkamise asemel ma karistasin ennast, kuna ma ei teinud midagi kasulikku. Seega panin taas aja Ave juurde.

Peale nüüd teist korda Ave juures käimist mõtlesin, et enam ei lähe, need mõtted ei lähe ära isegi siis, kui ma neid analüüsin ja üritan ümber lükata. Läksin kolmandal korral Ave juurde teadmisega, et ma olengi selline. Minu õnneks oli Avel jälle olemas  trikk, kuidas ta saaks mind aidata-kuidas ma Aves üldse kahtlesin? Seansil kasutatud trikk pani mind mõistma, kuidas olen aastaid üritanud selgitada endle, et olen keegi teine, kui ma tegelikult olen. Toimus läbimurre, kus sain aru, et minu halvustavad mõtted on samuti kaitsemehhanism, õpitud enda vanematelt, mille eesmärk oli panna mind tegutsema, et saavutaksin elus kõik eesmärgid ja samas, et ma ei saaks kunagi haiget, kui keegi mulle halvasti ütleb, sest ütlen juba iseendale neid kõiki halbu asju. Ave juurest ära minnes tekkis mul koju sõites 1 halvustav mõte, ütlesin oma peas “ei”, ning siiani pole ma ennast halvustavaid mõtteid tundnud. Ma ei kõhkle selles, kas ma olen piisav, kas mind peaks üldse keegi armastama ja kas saavutan endale seatud eesmärgid või olen laisk, sest tean, et need mõtted olid jälle vaid üks kaitsemehhanism- mitte olla läbikukkunud, saavutada kõik enda eesmärgid ja mitte olla haavatav. Tuleb välja, et saavutan ka eesmärke ilma nende halvustavate mõteteta enda peas.

Otsus minna Ave juurde, julgus ennast aidata, on mulle näidanud, kes ma olen ja keda ma elus päriselt vajan. Olen siiralt tänulik Avele, kes mulle enda abikäe ulatas ja enda trikkidega mind ennast mõistma pani. 

Ave juures ei pea käima iga nädal, käid nii nagu tahad, aga sinna peab minema avatud meelega ja julgusega vaadata enda sisse, et olla väheke lähemal “normaalseks inimeseks” saamisele.”

Oma Rada