Suurim motivaator, mida oma töö puhul kogen, on see kui näen inimestes ja nende eludes positiivseid muutusi. See on see, mis motiveerib mind oma tööd tegema. Mõtlesin hakata mõndasid nö “edulugusid” teiega jagama. Seda muidugi kliendi nõusolekul ja mõningaid kliendi andmeid muutes, sest Eesti on ikkagi väga väike 😊
Esimeseks tahaksin rääkida psühhosomaatilisest haigusest paranemise loo. Tuli minu juurde 20. aastane noormees murega, et põlved valutavad. Nimetame teda näiteks Markoks. Ta oli käinud mitu korda perearsti juures, tehtud said erinevad uuringud, teiste hulgas ka kompuuter kuid mitte midagi ei leitud. Lõpuks olla talle kuskil kõrvu jäänud, et see kõik on mõtlemises kinni. Olles väga umbusklik, võttis noormees end kokku ja tuli minu juurde, sest põlvevalu ikkagi vaevas. Kõige olulisem on psühhosomaatilise haiguse puhul küsida, et millal inimene seda sümptomit esimest korda tundis ja mis tema elus sellel ajal toimus. Marko põlved olid selleks ajaks valutanud umbes aasta. Peale mõningast vestlust ja lisaküsimusi selgus, et aasta tagasi lahutasid tema ema ja kasuisa. Perena koos olid nad elanud 15 aastat. Ema kolis välja ja tema jäi kasuisa juurde elama. Peale ema välja kolimist aga hakkas ta ennast seal kuidagi üleliigsena tundma ja justkui mitte enam kodus. Oma tunnetest ta loomulikult kellelegi ei rääkinud ja hoidis need kindlalt enda sees. Minu soovitus talle oli minna ja rääkida sellest oma emaga. Mõistmata kuidas see aidata võiks, ta nõustus. Kuu aja pärast kokku lepitud uuel kohtumisel ei suutnud ta uskuda, et tema põlvevalu oli kadunud. Noormees ei saanud aru kuidas see võimalik on. Aga just nii see toimibki. Ta rääkis oma emale enda tunnetest. See tähendab, et ta lasi tunded enda seest välja, mitte ei surunud neid enam enda sisse. Ema mõistis teda ja isegi palus vabandust, et poeg selliselt ennast tundma pidi. Tegelikkuses nii lihtne see ongi ja need asjad päriselt toimivad. Seega soe soovitus oleks tundeid ja mõtteid oma lähedastega jagada. Või siis terapeudiga 😊❤️
Comentários