Palusin ühel kliendil oma imelise teekonna kirja panna ja siin ta on....
Esimesel sessioonil olin täiesti lootusetus seisus ja psühholoogi juurde minek oli minu jaoks viimane variant, sest ma ei uskunud, et sellest palju kasu võiks olla ning tahtsin oma probleemidega ise hakkama saada - tundsin piinlikkust, et pean abi paluma. Proovisin olla avatud, kuid samal ajal jäin skeptiliseks. Olin oma muredega ise juba aastaid tegelenud ja neid tundus korraga nii palju, et ei osanud enda avamisega kuskilt alustada. Enamuse esimesest sessioonist ma nutsin, kuid tundsin end peale nutmist ka kergemalt, mitte nagu eelnevatel kordadel, kui nutmine vaid kurnas veel rohkem. Olin enda depressioonist natuke rääkinud ka emale ja paarile sõbrale, kuid nendega rääkides ma ei tundnud sellist kergendust. Nad ilmselt ei osanud päris sobivalt reageerida mu sõnadele, ma ei saanud end täielikult haavatavaks teha ning pidin iga inimese puhul mõne detaili välja jätma, et neid mitte solvata. Avega vesteldes ma ei tundnud, et peaksin midagi varjama ja sain kõigest ausalt rääkida ning tema vastureaktsioonid lubasid mul ennast turvaliselt tunda ja enda haavatuse pärast mitte muretseda.
Peale esimest seanssi tundsin esimest korda, et mul on reaalne lootus sellest olukorrast välja saada ja paraneda. Terve ülejäänud päeva ma naeratasin siiralt üle pika aja. Päevad, mis jäid seansside vahele, olid algul rasked - tundus nagu üks karussell, kus ühel päeval ma usun, et saan terveks ja teisel päeval ei saa voodist välja, sest kõik tundub jälle lootusetu ja eelmise päeva mõtted näivad puhta lollusena. Tundsin, et sain enda sees hoitud muredest rääkida ja valu vabalt välja lasta, kuid seda valu oli endiselt nii palju ja sellesse uppuda väga kerge. Samuti märkasin nendest allasurutud emotsioonidest välja kasvanud mustreid, mis minu elu endiselt juhtisid ja ma kujutan ette, et nende mustrite murdmine umbes sama raske nagu ahelsuitsetajal suitsetamise mahajätmine… Esimene ülesanne on tabada end mustri järgi tegutsemas ja siis alles end ümber programmeerida, et seda mitte teha, mis eeldab uusi uskumusi, mida mul ei olnud. Mina uskusin, et ma ei ole midagi väärt, et teises ilmas ma oleksin õnnelikum ja ükskõik, mida ma ette võtan, ei saa õnnestuda, sest ma pole piisavalt hea ja keegi minuga kunagi rahule ei jää. Ajasin taga tunnustust inimestelt, kellelt ma seda kunagi saanud pole ja hindasin ennast nende kaudu. Depressioon oli nii sügaval, et ma ei suutnud ka enam oma kõige tugevama kirega tegeleda, milleks on muusika. Kõik projektid jäid poolikuks ja lõpuks ei tulnud ka enam uut materjali, sest olin kaotanud igasuguse ühenduse oma loomekanalitega. Kriitik mu sees tegi kõik juba eos nii maha, et terve päev voodis olemine tundus õigeim valik. Selle otsuse tegi teine kriitik maha - “miks sa raiskad enda aega?”. Seega ma veetsin oma päevad ennast vihates, mis mõjutas ka kõiki mu lähisuhteid ja enamuse sellest ajast polnud keegi teadlik, et ma olen depressioonis, sest kodust lahkudes tegin ma kõik, et seda varjata, kuna ma tundsin oma suure nõrkuse pärast piinlikkust.
Hävitasin oma mõtetega iseennast ja kõike end ümbritsevat.
Pöördepunkt jõudis hetkel, mil ma sain läbi kerge hüpnoosi kohtuda väikse minaga ajast, mil mul polnud veel kõiki neid valu tekitavaid sündmusi olnud. Kartsin temaga kohtumist, sest arvasin, et ta on minus sügavalt pettunud ja pean iseendale otsa vaatama ja tunnistama, kui palju ma ennast alt olen vedanud. Reaalsus osutus vastupidiseks - nägin üle aastate uuesti tingimusteta armastust ja vankumatut jõudu - iseenda silmades, olles 7-aastane… See kohtumine raputas kogu mu maailma ja ma pole seda hetke siiani unustanud. Sain meenutuse sellest, kes ma tegelikult sisimas olen, kui tugev ja sihikindel ma olen. Samamoodi armastusega, mida ma läbi elu kõigile andnud olen ja pettunud kui vastu tuleb ainult kriitikat ja külmust. Olles kontaktis väikse minaga ei tunne ma enam, et sõltuksin kellegi teise armastusest, sest mul olen mina ja mina armastan ennast piisavalt. Sellest momendist sai minu ankur. Iga kord, kui tunnen end taas libisemas, lähen oma mõtetes tagasi väikse mina juurde, kus ma saan endas tunnete tasandil kinnituse, et kõik on hästi ja ma saan hakkama. Samamoodi mustrite lõhkumisel külastan teda, kui märkan end ennast hävitavas tegevuses ja valede otsuste langetamises. Praeguseks, peale viite sessiooni, tunnen end võrreldes esimese sessiooniga nagu öö ja päev. Ma ei arva, et depressioon on asi, mida saab lihtsalt ära kustutada, kuid sellega saab harmooniliselt elada ja tänu nendele sessioonidele mul on nüüd selleks vahendid olemas. “Terve” olemine nõuab igapäevast tööd iseendaga, mõni päev on raskem, mõni kergem. Õppisin kurbusega sõbralikult elama, lastes selle õigel ajal välja ja mitte peites seda ukse taha, kus see ajaga jälle kasvama hakkab.
Tunnen endas taas loomingulisi laineid ja suudan keskenduda, et asjad päriselt lõpuni viia. Kogu oma kurbuse saan muusikasse välja elada ja siis jälle vabalt hingata.
Suureks teguriks minu tervenemise juures oli minu enda soov terveks saada, selleni oli mitu sammu, mida pidin eelnevalt võtma, et saaksin end piisavalt avada. Ma ei usu, et inimest, kes ei taha oma august välja ronida, aitaks talle ulatatud abikäsi.
